Nädalavahetus oli täitsa tore. Reedel sõitsin maale vanaema juurde. Iga korraga tunnen järjest paremini, et kui sinna jõuan, on süda kodus. Maal on alati nii hea, nii rahulik, pole muresid ega probleeme. Kaks sõbrakest ka ootavad mind sinna ja see, kuidas nad pugema tulevad, on lihtsalt lõpmata armas. :)
Olin tubli kaaa, korjasin punaseid sõstraid. Seda muidugi kohe nii, et täna hommikul voodist välja saamisega olid suured raskused. Nimelt ei ole selg mu tugevaim koht ja natukene küürutamist ning juba annab tunda. Loodame, et homseks on parem vähemalt.
Niisiis olin tubli ja töökas, nüüd vaevlen, aga pole hullu. Eile ei kurtnud veel millegi üle, käisime väljas ja olime sõpradega ja kõik oli väga tore. Üleüldse on tegelikult nüüd möödunud paar kuud olnud super ilusad.
Nüüd neljapäeval on üks tähtpäev tulemas, mis rõõmustab mind veelgi, aga sellest räägin ilmselt neljapäeval siis, kui aega on. :)
Veendun tegelikult üha enam, et alati leidub keegi, kelle arvates läheb sul liiga hästi. Alati on olemas keegi, kellel on vaja susserdada ja muuta sinu elu "põnevamaks". Kuid kui sellest kõigest üle olla, siis muutub ka see ajapikku tühiseks.
täpselt nii see kipubki olema, muuta seda ei saa.
Nüüd on siis selle postitusega ka ühelpool, tahtsin veel niinii palju öelda ja kirjutada, aga pea on laiali otsas ja ei oska seda kõike sõnastada. Ehk jõuan veel millalgi, kuid pead ei anna.
Ilusat õhtut. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar