Armukadedus on armastuse haud.

Mõtlesin, et panen siia tarka juttu ka. Suhteliselt vana uudis on, aga pole hullu. Tundus iseenesest väga õige.

Psühhoterapeut Sirli Kivisaar: 

Usun, et meist igaüks teab, mida tähendab armukadedus. Võib-olla juba lasteaiast, kui poiss või tüdruk, kes meile meeldis, otsustas mängida hoopis kellegi teisega. Või kui koolis salaarmastus hoopis kedagi teist koju saatis. Ja muidugi juba suhtes olles, kui kaaslane või abikaasa peol kellegi teisega tantsib või mis veelgi hullem, üksinda peol käib…

Armukadedus võib tekkida ka äsja isaks saanud mehel, kui laps ootamatult palju naise tähelepanu endale saab. Eks neid olukordi on rohkesti, kus armukadedus pead võib tõsta. Kerge armukadedusesööst südames ei tee liiga ei iseendale ega ka teistele. Kui see aga jääb meie elu juhtima ning seetõttu kannatame nii meie ise kui ka me lähedased, tuleks midagi ette võtta.

Üldiselt peetakse armukadedust n-ö halvaks tundeks. Kui meil oleks võimalik, siis eelistaksime seda mitte tunda, sest enamasti tähendab see piinavaid mõtteid, ärevust, teiste süüdistamist ning püüdlusi teise vabadusi piirata.

Armukadedus ei ole sündinud armastusest, see on isekuse ja usaldamatuse laps.
Tihti peetakse armukadedust armastuse paratamatuks osaks ning usutakse, et kui suhtes enam armukadedust ei tunta, siis pole ka enam armastust alles. Kuid armukadeduse puudumine suhtes ei tähenda alati armastuse puudumist ja hoolimatust. Armukadedus on seotud omanditunde ning „peab“-mõtlemisega. See tähendab, et me peame sisimas teist inimest enda omandiks ning sellest tulenevalt on meil kindel nägemus sellest, mida ta peab või ei pea tegema.

Kui me sunnime teist inimest midagi tegema, siis on kaks võimalust: ta kas alistub ja teeb selle ära või hakkab meie püüdlustele vastu ning suhtes võib see viia veel suurema armukadedust tekitava käitumise või isegi lahkuminekuni. Kellelegi ei meeldi, kui tema vabadust piiratakse. Kui inimene seda tajub, siis teeb ta kõik mis võimalik, et endale ja teistele näidata, et on oma valikutes ja tegemistes vaba.

Eneseabi esimeseks sammuks on selle tundega sõbraks saamine. Tuleb leppida sellega, et armukadedus on meis olemas. Tunded on lihtsalt tunded ning nendeta me elada ei saa. Tunnetele hinnangute andmine võib aga viia iseenda enesehinnangu languseni. Kui me ütleme endale, et meie armukadedus on halb, et me ei tohiks seda tunda, siis lõppkokkuvõttes hakkame iseennast tundma halva, saamatu ja läbikukkununa.

Selle asemel soovitan mõelda selle peale, kuidas ja miks need tunded meis tekivad? Armukadeduse korral usume tavaliselt, et meie kaaslane tekitab seda mingi oma käitumisega, et tema on nende tunnete tekkimises süüdi.

Nii uskumatu kui see ka ei ole, ei saa tegelikult keegi teine meis mingisuguseid tundeid tekitada. See saab juhtuda vaid sellisel juhul, kui me ise selleks loa anname. Üks ja seesama käitumisviis võib erinevatel päevadel ja erinevatel hetkedel tekitada meis erinevaid tundeid. Kui ühel päeval tuleb mees töölt koju oodatust hiljem, on naine väga armukade ja vihane. Kuid mõnel teisel päeval pole sellest nagu midagi. Olukord on sama, tunne aga erinev. Seda seetõttu, et kõik tunded tulevad inimese enda seest. Ja ainult inimene ise on nende looja.

Võib-olla esimesel juhul on naine päev otsa püüdnud mehega telefonitsi kontakti saada, kuid see pole õnnestunud, ja tal olnud töö juures halb päev. Teisel päeval aga on olnud naisel tööl hea päev ning ta on veetnud ka paar tundi oma parima sõbranna seltsis.

Teise inimese käitumine või tegu on vaid meie tunnete stiimuliks ehk tõukeks. Näiteks kui mees jääb töölt koju tulemisega tavapärasest hilisemaks ja naine teab, et hiljuti on neil tööle võetud üks noor vallaline naistöötaja, siis võib temas pead tõsta armukadeduseussike: „Tööaeg lõppes juba paar tundi tagasi, kindlasti on tal selle naisega suhe. Nüüd, kui töö juures on ruumid tühjad, saavad nad seal omi asju ajada…“

Sellised mõtted tuhisevad meie peas ringi meeletu kiirusega ning mida rohkem me sellel mõtterallil laseme toimuda, seda intensiivsemaks muutub meie armukadedus. Seega – enda ja teiste säästmiseks on vaja õigel hetkel oma mõtetel sabast kinni haarata ning vaadata, mis toimub nende taga. Me tahame ju ise olla oma elu peremehed ning siinkohal ongi sobilik endalt küsida: kas ma tahan ise juhtida oma tundeid või lasen oma tunnetel ennast juhtida?

Armukadedus peidab endas peale mõtete ka hulga emotsioone, näiteks hirme: hirm üksi jäämise ees, hirm selle ees, et mind enam ei armastata, hirm selle ees, et minu keha ja välimus on aja jooksul muutunud ning äkki see ei meeldi enam mu kaaslasele jne.

Olles välja selgitanud armukadeduse taga peituvad emotsioonid, annavad need meile tegelikult väga väärtuslikku informatsiooni selle kohta, mida me hetkel vajame. Seesama vajadus tegelikult meie tundeid tekitabki. Kui tegemist on armukadedustundega, siis tõenäoliselt on sellel hetkel meil mõni vajadus rahuldamata. Me võime vajada turva- ja kindlustunnet, teadmist, et meie suhe ei ole ohus ning et meie kaaslane ikka veel meid armastab ja meie peale mõtleb.
Kui näiteks on tegemist olukorraga, kus mees jääb oodatust kauemaks tööle, siis võib naise südant rahustada täpne teadmine, kus ja kellega abikaasa parasjagu on. Kui oleme sabast kinni saanud nendel armukadeduse taga peituvatel tunnetel ja soovidel, on aeg neid oma kaaslasele väljendada.

Oma tunnete ja soovide aus väljendamine, mitte teise inimese süüdistamine, aitab meil luua omavahel parema kontakti ja suurema läheduse. See suurendab ka tõenäosust, et meid ära kuulatakse, vastukaaluks süüdistamisele, mis inimesi teineteisest vaid eemale tõukab.
Muidugi on sellisel aususel ka omad ohud. Me võime karta nendest asjadest rääkida, sest mis saab siis, kui meie hirmud vastavad tõele?

Seega peitub armukadeduses päris palju. Ning võti sellega toimetulekus peitub oma tunnetest, vajadustest ja soovidest teadlik olemises. Võib-olla võikski endale uue aasta soovina lubada sel aastal julgemalt oma tõelistele tunnetele ja soovidele silma vaadata?